Meist
Meie lasteaia sünniajaks on 1. november 2010
Esimesed paar aastat tegutsesime vanema õe, Meelespea Waldorflasteaia, nime all. Alates 1. septembrist 2012 saime endale ilusa nime, "Ilmapuu Waldorflasteaed", mida juhib MTÜ Ilmapuu Waldorflasteaed.
Meil tegutseb kaks liitrühma, kuhu võtame vastu lapsi 3.–6. eluaastani.
Allpool mõningaid kinnipüütud hetked meie lasteaia kasvamisloost.
Esimesel, 2010/2011 õppeaastal, alustas tegutsemist Vikerkaarerühm.
Teisel, 2011/2012 õppeaastal avasime Kristall-laste rühma.
Me oleme väga TÄNULIKUD kõigile headele inimestele, kes on selle kasvamisloo juures meid aidanud ja toetanud!
Ilmapuu
lasteaia muinasjutt
Kristina
Rosin, 2018
Taevalaotusel oli kõik
endistviisi rahulik, päike, kuu ja tähed toimetasid oma igapäevaseid toimetusi. Ainult vahel läksid tähelapsed ulakaks ja vupsasid kiirelt oma kohalt minema. Aga
ega see märkamata ei jäänud, täheisad või -emad tõid nad oma kohale tagasi,
õrnalt tähenurgast kinni hoides. Maa peal tegi inimestele see tähelaste
vupsamine rõõmu, kiiresti hakkasid nad oma soove ja unistusi kõiksusele saatma.
Vahepeal püüdsid inglid soovid ja unistused kinni. Selleks on erilise
ülesandega inglitel imepeened ja õhulised võrgud, nendega püüavad nad inimeste
soovid ja unistused kinni. Siis sorteerivad nad kõik soovid ja unistused ära,
jagavad need inglite vahel laiali ja hakkavad neid tasapisi täitma.
Eestimaal käis ringi
üks väga, väga pikk ja peenike mees, kelle nimi on Aivar. Aivaril oli kogu aeg
peas ja südames palju mõtteid, soove ja unistusi: kuidas laste elu, kasvamist
ja õppimist paremini korraldada. Nii ta oma mõtteid mõtles ja ta käis ikka ringi,
kuid tal polnud kunagi aega taevasse vaadata, sest ta tegutses kogu aeg. Temaga
samas linnas elasid kaks naist -
Kristina ja Piret - nad ei tundnud teineteist, aga mõlemal oli unistus peas ja
südames, kuidas laste elu, kasvamist ja õppimist paremini korraldada. Nemad aga
seisatasid, vaatasid taevasse ja saatsid oma soovid ja unistused vupsava tähe
poole, nii juhtus ka sel külmal talveõhtul. Kummalisel kombel vaatas ka Aivar
tollel õhtul taevasse ja nägi üht vupsavat tähte. Kiiresti saatis ta seekord oma
soovi lendu, siis ise oma toimetusi edasi toimetades.
Kui inglid olid sorteerimist
lõpetamas, leidis üks väike ingel soovidevõrgust järsku kolm täpselt ühesugust
soovi. Soovi luua Ilmapuu lasteaed, kuhu saaksid kokku tulla kõik lapsed, kes
mängida, kasvada, õppida ja üksteisega koos olla tahaksid. Väike ingel polnud
kunagi näinud, et kolm ühesugust soovi korraga koos on. Ta sügas oma väikest
nina ja läks soovidega Taevaisa juurde. Taevaisa muheles mõnusalt ja ütles: „Saagu
nende tahtmine!“ Ta kutsus enda juurde ühe vanema ning kogenud ingli ja palus
tal Aivari, Kristina ja Pireti maapeal kokku juhatada.
Ühel päeval helises
Kristina telefon: „ Halloo, kas Kristina kuuleb? Siin räägib Aivar ...“ ja nii
nad arutasid mitu tundi, kuidas lasteaiaga algust teha. Kristinal oli plaan
minna kooli, kus ta teatas rõõmsalt, et tahab lasteaeda teha. Krõpsti! oli tema
kõrval Piret, kes oli samasse kooli õppima tulnud. Piret teatas, et huvitav-huvitav,
tema tahab samuti lasteaeda teha ja nii arutasid ka nemad mitu tundi, kuidas
lasteaeda teha. Nüüd läks kibe töö lahti: seinad värvida, mänguasjad otsida,
hankida lauad, toolid, voodid, tekid padjad, veel oli vaja leida tassid,
kausikesed jne, kuni selgus, et töökäsi on veel juurde vaja. Ingel, kelle Taevaisa
oli Ilmapuu lasteaiale appi saatnud, aitas kohe, nii tulidki suure sooviga
lasteaias töötada Helena ja Laulu-Piret meie juurde.
See kõik juhtus täpselt
kaheksa aastat tagasi. Kui kõik oli lasteaias valmis seatud võisidki tulla
esimesed lapsed. Esimese rühma nimeks sai Vikerkaarerühm.
Kõrgel taevas tegi aga
üks väike ingel silmad lahti ja küsis: „Kas keegi rääkis minuga?“ Kuid keegi ei
vastanud talle, ümberringi oli vaikus ja pimedus. "Kuulsin vist
valesti," pomises väike ingel, pani silmad kinni ja tudus edasi. Uuesti
kuulis ta kauget hüüdu, nüüd oli ta krapsti! püsti, puhkamise aeg oli läbi.
Kutsujaks oli suur ingel. Kohe sai väike ingel aru, et ta saab ülesande, mis
talle rõõmu teeb ja mis on seotud lastega. Inglitiivul liugles ta oma kohale
maal. Suur ingel andis talle nimeks Vikerkaare-ingel ja palus tal alati kõiki
lapsi, kes siin rühmas käivad ja hoida ning aidata nende peresid.
Nii algas kasvamine:
päevast päeva tehti oma toimetusi, lauldi, mängiti nii toas kui ka õues,
maaliti, meisterdati, küpsetati jne, kuni hakkas saabuma kevad. Lasteaeda
tahtsid tulla nii paljud lapsed, et suur-ingel arvas, et aeg on teinegi rühm
avada ja kutsus appi veel ühe väikese ingli, kellele ta andis nimeks
Kristalli-ingel. Ka tema sai ülesandeks alati kõiki lapsi, kes Kristallirühmas
käivad, nende peresid hoida ning aidata. Seda lubas ta rõõmuga teha.
Sügisel, kui lasteaed
sai 2-aastaseks, avatigi teine rühm- Kristallirühm. Lapsi tuli veel rohkem
juurde ja ka nemad õppisid sel aastal igasuguseid huvitavaid asju tegema ning
said palju, palju mängida. Nii algas kasvamine, päevast päeva tehti oma
toimetusi, mängiti nii toas kui ka õues, lauldi, maaliti, meisterdati,
küpsetati, joonistati jne. Juurde oli vaja ka uusi kasvatajaid- nii tulid meie
juurde Kadri, Mari ja Jaanika.
Kui lasteaed sai 3-aastaseks,
tundsid kõik ennast päris tugevalt- meile oli appi tulnud veel Helve. Mõned
lapsed olid juba suureks kasvanud ja kooli läinud, nende asemele olid astunud
uued lapsed oma peredega. Mõnel lapsel oli koguni väike õde või vend lasteaeda
tulnud ja nii kasvati ka sel aastal. Koos tegime oma toimetusi nii toas kui ka õues,
vahel käisime väljasõidul Pahklas, vaatasime koduloomi ja linde, tähistasime
peredega koos laternapidu, advendiringi, emade- ja isadepäeva. Kevadel saatsime
jälle Rocca al Mare vabaõhumuuseumis Kuie koolis teele kooliminejad.
Vikerkaare-ingel,
Kristalli-ingel koos suure Lasteaia-ingliga hoidsid meie igapäevatoimetustel ja töödel
hoolsalt silma peal. Nad tundsid meie ning laste ja perede rõõmust ka ise suurt
rõõmu. Vahel mängisid nad meiega nii, et peitsid midagi ära ja meie pidime
otsima, vahel andsid hea mõtte, kuidas üht või teist asja lahendada. Inglid
puhkavad suvel, samal ajal kui lapsed, ainult suur-ingel ei puhka kunagi, tema
hoiab alati meie lasteaeda valguses, suures armastuses ja rõõmus.
Nii sai lasteaed 4-aastaseks,
5-aastaseks, 6-aastaseks, 7-aastaseks. Igal aastal tulid lasteaeda uued lapsed, vahel
nende õed või vennad, koos tehti igapäevatoimetusi, õpiti, mängiti ja
kasvati. Mõned õpetajad on läinud oma teed, mõni õpetaja on ise omale lapsed
saanud ja kasvatab neid kodus, et ühel päeval nendega koos ehk lasteaeda tagasi
tulla.
Tänaseks on lasteaed
saanud 8-aastaseks ja meile on veel appi tulnud õpetajad Tiia, Maila, Margit,
Janika ja Natalja. Me oleme kõik väga tänulikud, rõõmsad ja õnnelikud, et saame
koos toimetada ja mängida.Täname kõiki peresid, et nad on usaldanud oma
kalleima vara meie hoole alla. Täname Taevaisa, et ta meie soovi kord kuulda
võttis, Ilmapuu lasteaia suurt Inglit, Kristalli-inglit ja Vikerkaare-inglit, et
nad on iga päev meie kõrval, hoiavad ja aitavad meid, ikka armastuses ja valguses,
suure rõõmuga.